Alates 2001. aastast on Tallinnas määratletud kaheksa miljööväärtusliku piirkonda: Kalamaja, Pelgulinn, Kadriorg,  Kassisaba (koos Kelmiküla ja Uue Maailmaga), Rotermanni kvartal, Nõmme, Süda-Tatari ja Veerenni-Herne-Magasini tänavate piirkonnad. 2004. aastal määritleti miljööväärtusliku elamualana ka Laevastiku tänava kvartal Paljassaares. Miljööväärtuslike alade piirid on ära märgitud Tallinna uuel üldplaneeringul 2010 (vt linki allpool). Need ei ole samased linnaosade piiridega.

      Mis on miljööväärtuslikkus?
    Meie igapäevane elukeskkond tundub meile loomulik. Selle kaitsmise vajadust saab selgeks alles negatiivsete näidete ilmnemisel nagu korrusmajad või kolossid.
 Miljöö kujundavad nii arhitektuur ja haljastus kui ka tänavatevõrk ja krundijaotus. Miljööväärtuslikuks on kuulutatud just need alad, kus eelnimetatud on hästi säilinud, üldmulje terviklik ja harmooniline. Sageli tähendab see, et väärtuslikud pole mitte niivõrd iga maja üksikuna, kui just neist kujunev ansambel või kooslus.
  Asendused uute ehitistega vähendavad alles jääva väärtust ja kogu piirkonna atraktiivsust tervikuna. Uute hoonete puhul saab tihti määravaks nende maht ja materjalikasutus. See tähendab, et tuleks vältida kruntide liitmist, silmatorkavalt suuremaid maju kui ümbruskonnas juba olemas on, ja ka ehitusmaterjale, mis olemasoleva arhitektuuripildiga ei haaku.
    Elanikele, kes oma elukeskkonda väärtustavad, abistab ka Tallinna linn. Selle tarbeks on algatatud projekt “Vana maja korda”. Siin on loomulikult eelisseisus omanikud, kes oma senises tegevuses on näidanud piisavat respekti nende omanduses oleva ajaloolise objekti ja selle arhitektuuri suhtes.
   Jõu ja nõuga on kõigi miljööväärtuslike piirkondade elanikele abiks Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti linnakujunduse osakond Raekoja plats 12.

Miljööväärtusliku Nõmme kujunemine
   Praegune Nõmme asub ulatuslikul männimetsaga kaetud ala Mustamäe klindi ja Pääsküla raba vahel.
    Kuni 1917. aastani kuulus suur osa sellest alast Jälgimäe mõisale. Seda territooriumit läbis Pärnu maantee ja 1870. aastal rajatud Tallinn-Paldiski raudtee.  Praegune Nõmme piirkond muutus populaarseks väljasõidukohaks pärast seda, kui 1872. aastal rajati Nõmme raudtee peatus.
  Mõisaomanik Nikolai von Glehn ning hiljem ka ta poeg Manfred soodustasid igati piirkonna arengut. Alates 1873. aastast hakati rentima ning 1880. aastal ka müüma Nõmme raudteepeatuse ja Pärnu mnt. vahelisele alale suvilate ehituskrunte. 1893. aastal oli seal juba ligi 50 suvilat. Enamik neist olid väikesed 2-3 toaga ja klaasist verandaga majakesed.
    1900-ndate alguses lisandus suuremaid 2-korruselisi pansionaate ja üürimaju.
   Asula üheks keskuseks kujunes 1600-ndatest teada oleva Nõmme (Mägedevahe) kõrtsi ja samas asunud metsavahimaja ümbrus.
   Teiseks keskuseks kujunes klindi lääneosas asuv Kõrgepea küngastik, kuhu N. v.  Glehn rajas 1880-ndatel aastatel karjamõisa. 1886. aastal valmis romantilises laadis nn. Glehni loss.
   Glehn lasi rajada Puu ja Harku tänavate piirkonda väikseid mantelkorstnaga maju ning ehitas Pärnu maantee piirkonda mitmesuguseid tööstusi. 1912. aastal rajas ta jaama juurde esindusliku postkontori.
   1900-ndandate alguses elas Nõmmel juba umbes 800 elanikku. Eriti jõudsalt kasvas Nõmme aastatel 1909-1913. Linnaosa edaspidist arengut mõjutas Peeter Suure Merekindluse loomine 1912.-1918.  Aastal 1914 sai Nõmme suvituskoha õigused ning 1918. aastal alevi õigused.
    1923. aastal liideti Nõmmega Pääsküla piirkond, samuti Liiva raudteejaama ja Valdeku tänava osa. Nõmme hoogne kasv jätkus pärast Tallinn-Pääsküla raudtee elektrifitseerimist 1924. aastal.
   1923. aastate keskel rajati Kivimäe, Hiiu ja Harumäe raudteepeatused. 1926. aastal sai Nõmme linna õiguse, kuid 1940. aastal liideti Nõmme Tallinnaga.

   Nõmme miljööväärtus on hoopis mitmetahulisem kui kesklinna ümbritsevatel puiteeslinnadel. Olles arhitektuurilt küll märksa ebaühtlasem, moodustab Nõmme terviku eelkõige  metsalinnana. Selle juures leidub Nõmmel terveid tänavaid ja kvartaleid, mis on säilitanud oma rajamiseaegse terviklikkuse – seda nii arhitektuurselt ilmelt kui ruumijaotuselt tervikuna.
   Vanim kihistus Nõmme arhitektuuris on tsaariaegsed suvitusvillad ja pansionaadid. Romantilised suurte klaasverandade ja sageli ka tornikestega puithoonetest on mitmed säilitanud oma algupärase ilme. Nende säästlik renoveerimine oleks Nõmme jaoks suur võit.
  Parima osa Nõmme elamutest moodustavad elamud aastatest 1920-40. Nende hulgas on nii eramuid kui ka 2-4 korteriga väikeelamuid. Valdavalt tagasihoidliku dekooriga nii traditsiooniliste viilkatuste kui funktsionalistlikud elamud on tänaseni väga  kõrge tarbimisväärtusega ja tänu oma väljapeetusele ka väga nõutud elamutena.
    Suurim oht Nõmme miljööle peitub kruntide tükeldamises, mis toob kaasa elamistiheduse kasvu ja metsalinna hävimise. Sama ohtlik on olemasolevat keskkonda mittearvestav ehitustegevus, mille käigus rajatavad sobimatult suured hooned kahandavad elukvaliteeti mitme kvartali ulatuses. Väga ohtlik oleks Nõmme keskkonnale ka uute magistraaltänavate rajamine.